Suvel on aega vähe ja pole siiamaani leidnud aega blogi täiendamiseks. Kuna aga juba rohkem, kui kuu aega tagasi sai soetatud omale jaht Polaris tüüpi "Lagle", peaks sellest blogisse ka kirjutama. Sai see siis suve alguses Haapsalust toodud. Originaal kiiluga ja puha. Üsna vana ja halvas seisukorras jaht, aga esimeseks jahiks sobib hästi. Oleme siis sõpradega üsna palju sõitmas käinud, võistlustel aga veel mitte. Ei ole veel sellist kindlat 4-5 liikmelist meeskonda. Ja 3-kesi polarisega eriti hästi ei võistle. Loomulikult on plaan tulevikus võistlema hakata, selleks polarised ju ongi.
Sõita on temaga natuke keerulisem, kui teiste jahtidega millega ma siiamaani sõitnud olen. Eks see tuleneb põhiliselt pakstaakidest ja tugevast ülepurjestusest. Pikem roolileht kuluks ka ära, originaaliga on olnud palju broachimist. Eks see ole ka väheste kallutajate viga. Ülepurjestuse pärast tundub, et Laglele meeldivad vaiksed tuuled. Vaikse tuulega täispurjes lippab ta üsna kiiresti.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et kiire ja sportlik jaht odava raha eest. Seega esimeseks jahiks suurepärane.
Meie tegemistest Lagle peal saab lugeda uuest meeskonna blogist: http://laglesailingteam.blogspot.com/
kolmapäev, 23. juuli 2008
pühapäev, 4. mai 2008
Käsi märjaks, ehk hooaja algus
Tegelikult tahaksin ma siin rääkida kahest korrast merelkäimisest. Esimene kord oli siis laupäev 26. aprill, kui toimus jahtide vette tõstmine Pirital. Algselt pidi tõstmine hakkama kell 10:00 meile igati sobiva nurga alt ja plaan oli juba 11:00 merele saada. Käia ära Naissaarel. Aga juhtus hoopis nii, et hakati tõstma hoopis teisest otsast, et suuremad jahid eest ära saaks. Ja oligi nii, et merele saime umbes kell 18:00. Alguses küll natuke tuult oli, mis peagi täiesti ära vaikis. Ei jäänudgi muud üle, kui mootoriga sadamasse popsutada.
Järgmine kord läksime merele 29. aprill (teisipäev). Siis oli tuul juba täiesti olemas. Peaks mainima, et ilm oli täiesti ideaalne. Väiksed lained ja mõõdukas tuul umbes 7m/s. Vahepeal näitas näilist tuult isegi 9m/s. Kiirust tegime max oma 6.5 sõlme gepsu järgi. Minul ja kaasfoorumlasel Popil oli selle jahiga esimene õige purjetamine, seega ei ole siin midagi häbeneda, et esimene paut täiesti metsa läks. Pärast, loomulikult tuli paremini juba välja.
Järgmine kord läksime merele 29. aprill (teisipäev). Siis oli tuul juba täiesti olemas. Peaks mainima, et ilm oli täiesti ideaalne. Väiksed lained ja mõõdukas tuul umbes 7m/s. Vahepeal näitas näilist tuult isegi 9m/s. Kiirust tegime max oma 6.5 sõlme gepsu järgi. Minul ja kaasfoorumlasel Popil oli selle jahiga esimene õige purjetamine, seega ei ole siin midagi häbeneda, et esimene paut täiesti metsa läks. Pärast, loomulikult tuli paremini juba välja.
esmaspäev, 7. aprill 2008
Kipperi foorumi talvekokkutulek 2008
Kuna blogi oli vahepeal täiesti ära ununenud, siis kirjutan sellest alles nüüd. Üle 2 nädala hiljem :( Kokkutulek toimus 22. ja 23. Märtsil Tartus ja lähiümbruses. Kokkusaamine oli 22. kell 11:00 Tiksojal paaditööstuses Arthuri Paat. Mina aga oli kusagilt võtnud et see on 10:00 ja olin kenasti varem kohal. Õnneks igav ei hakanud sest mul oli kaasas raamat "Hulljulge reis", mis räägib mehest kes purjetab peale 2. maailmasõda üle vaikse ookeani Panamast Sydneysse oma naise juurde. Aga raamat raamatuks. Natuke enne kella 11:00 vaatasin siis uuesti Tiksoja paaditööstusesse (raamatut lugesin üsna lähedal bussi peatuses). Seltskond hakkas juba kogunema. Läksime siis tehase ruumidesse külma eest varju ja tutvuma paadiehitusega. Põhiline toodang oli merekaatrite sari Sea Star, mida toodeti 4 tükki nädalas, kui ma ei eksi.
Varasemalt oli foorumis lepitud kokku Hiiuga, et ta pakub mulle küüti kokkutuleku ajal, kuna aga paaditehas oli nii põnev ei jäänud aega Hiiu leidmiseks ja ma sain järgmisesse punkti Veemehega (suured tänud talle) Järgmiseks oli Rebase paadisadam, kus nägime ainsat säilinud Tartus toodetud nn. Emajõe paati. Lisaks sellele köitis tähelepanu ka üks isetehtud kaater lennuki illuminaatoritega. Kohe Rebase paadisadamasse jõudes leidsin ma ka Hiiu üles ja järgmisesse punkti sain ma juba temaga (Tänud Hiiule transpordi eest ülejäänud kokkutuleku ajal). Kursi võtsime Emajõe Suursoo Kaitseala keskuse poole. Seal tegime väikese rabamatka ja saime süüa sooja suppi. Lisaks vaatasime ka Emajõe teemalist õppefilmi. Väga koitis mind sellest õppefilmist nähtud kaluriküla Praaga mis on emajõe kaldal, aga kuhu pääseb vaid vett mööda. Seal ma tahan ka kunagi ära käia. Edasi suundusime Lodjakott. Kahjuks ei ilmunud kohale lodjakaptenit, kes oleks osanud lodjandusest ja Lodjakojast lähemalt rääkida. Edasi suundusime Võrtsijärve idakaldale Vehendi Motelli. Seal rääkisid meile Valdeko Säre ja Hando Kruuv Tartu purjetamisest ja väikelaevandusest. Näidati ka ajaloolisi pilte. Õhtust sõime ka. Pärast sai käidud saunas ja hiljem vaadatud juba natuke kaasaegsemaid pilte arvutiga ühendatud projektorist. Juttu jätkus kuni kella 03:00-ni, kuni väsimus sai võitu ja tuli magama minna. Kaks päeva pidin ma tõusma hommikul kell 05:00 :S
Hommikul ärkasin vist natuke enne kella 10:00. Sõime ära hommikusöögi, mis õigupoolest oli 10 tulemata jäänud inimese õhtusöök. Pärast söömist võtsime kursi Võrtsi Järvemuuseumile. Seal sai tutvutud järve eluga. Edasi testisime Pakri 450 Saili. Algselt taheti see kohe vette lükata Järvemuuseumi juures, kahtlemata oleks see ka õnnestunud, aga purjeka kättesaamisega oleks tekkinud probleeme. Läksime siis teise kohta, kus sai purjekas ka vette lükatud. Vette lükkamisega juhtus aga selline asi, et tüürilaba murdus liigendi koha pealt ära. Nüüd tuli see kiiresti ära parandada, millega ka suurepäraselt hakkama saadi. Ees ootas aga järgmine katsumus. Umbes paarkümend meetrit õhukest jääd. Sellest läbi sõitmine meenutas Saaremaa Viina reklaami. Üks sõudis ja teine kõigutas vööri üles-alla. Pärast jääd sõideti edasi purje jõul. Korra sõideti ka madalikule, kust aga üsna pea lahti saadi. Pärast seda enam apsakaid ei juhtunud. Vähemalt niikaua, kui mina seal olin. Kokkuvõtteks ütleksin, et Pakri 450 Sail on üsna vaheldusrikas päevapurjekas. Tänu külmale ilmale tuli aga hakkata lahkuma. Tallinnasse sain ma Pauni ja ta naisega (suured tänud!)
Kokkuvõtteks ütlen, et väga lahe kokkutulek oli ja ootan juba järgmist kokkusaamist.
Lõpetuseks ka link minu kokkutuleku pildialbumile: http://nagi.ee/photos/Ylari/sets/81535/?picture_type=sq&start=0
Varasemalt oli foorumis lepitud kokku Hiiuga, et ta pakub mulle küüti kokkutuleku ajal, kuna aga paaditehas oli nii põnev ei jäänud aega Hiiu leidmiseks ja ma sain järgmisesse punkti Veemehega (suured tänud talle) Järgmiseks oli Rebase paadisadam, kus nägime ainsat säilinud Tartus toodetud nn. Emajõe paati. Lisaks sellele köitis tähelepanu ka üks isetehtud kaater lennuki illuminaatoritega. Kohe Rebase paadisadamasse jõudes leidsin ma ka Hiiu üles ja järgmisesse punkti sain ma juba temaga (Tänud Hiiule transpordi eest ülejäänud kokkutuleku ajal). Kursi võtsime Emajõe Suursoo Kaitseala keskuse poole. Seal tegime väikese rabamatka ja saime süüa sooja suppi. Lisaks vaatasime ka Emajõe teemalist õppefilmi. Väga koitis mind sellest õppefilmist nähtud kaluriküla Praaga mis on emajõe kaldal, aga kuhu pääseb vaid vett mööda. Seal ma tahan ka kunagi ära käia. Edasi suundusime Lodjakott. Kahjuks ei ilmunud kohale lodjakaptenit, kes oleks osanud lodjandusest ja Lodjakojast lähemalt rääkida. Edasi suundusime Võrtsijärve idakaldale Vehendi Motelli. Seal rääkisid meile Valdeko Säre ja Hando Kruuv Tartu purjetamisest ja väikelaevandusest. Näidati ka ajaloolisi pilte. Õhtust sõime ka. Pärast sai käidud saunas ja hiljem vaadatud juba natuke kaasaegsemaid pilte arvutiga ühendatud projektorist. Juttu jätkus kuni kella 03:00-ni, kuni väsimus sai võitu ja tuli magama minna. Kaks päeva pidin ma tõusma hommikul kell 05:00 :S
Hommikul ärkasin vist natuke enne kella 10:00. Sõime ära hommikusöögi, mis õigupoolest oli 10 tulemata jäänud inimese õhtusöök. Pärast söömist võtsime kursi Võrtsi Järvemuuseumile. Seal sai tutvutud järve eluga. Edasi testisime Pakri 450 Saili. Algselt taheti see kohe vette lükata Järvemuuseumi juures, kahtlemata oleks see ka õnnestunud, aga purjeka kättesaamisega oleks tekkinud probleeme. Läksime siis teise kohta, kus sai purjekas ka vette lükatud. Vette lükkamisega juhtus aga selline asi, et tüürilaba murdus liigendi koha pealt ära. Nüüd tuli see kiiresti ära parandada, millega ka suurepäraselt hakkama saadi. Ees ootas aga järgmine katsumus. Umbes paarkümend meetrit õhukest jääd. Sellest läbi sõitmine meenutas Saaremaa Viina reklaami. Üks sõudis ja teine kõigutas vööri üles-alla. Pärast jääd sõideti edasi purje jõul. Korra sõideti ka madalikule, kust aga üsna pea lahti saadi. Pärast seda enam apsakaid ei juhtunud. Vähemalt niikaua, kui mina seal olin. Kokkuvõtteks ütleksin, et Pakri 450 Sail on üsna vaheldusrikas päevapurjekas. Tänu külmale ilmale tuli aga hakkata lahkuma. Tallinnasse sain ma Pauni ja ta naisega (suured tänud!)
Kokkuvõtteks ütlen, et väga lahe kokkutulek oli ja ootan juba järgmist kokkusaamist.
Lõpetuseks ka link minu kokkutuleku pildialbumile: http://nagi.ee/photos/Ylari/sets/81535/?picture_type=sq&start=0
pühapäev, 2. märts 2008
Hooaega oodates
Ehk mida teen mina kui parajasti pole hooaeg ja mida soovitan teha teistel purjetamishuvlilstel.
Mina käin näiteks jõusaalis ja ujumas, et saada järgmiseks hooajaks end vormi. Purjetades ei ole jõud küll kõige tähtsam faktor, aga kasuks ta tuleb kindlasti.
Kui sind huvitab purjetamine või üldse väikelaevandus, soovitan külastada kipper.ee foorumit. Sellest paremat eesti väikelaevnikele suunatud saiti ja foorumit ei leidu. Kipper.ee foorum on suurepärane koht oma teoreetiliste teadmiste täiendamiseks ja teiste merehuviliste seikluste lugemiseks. Samuti on huvitav lugeda merendus ajakirju nagu Paat ja Navigaator. Välismaistest loen ma Yachting Worldi. Kui sellest väheks jääb, võib internetist leida igasuguseid huvitavaid reisikirju ja pildialbumeid. Ja loomulikult on olemas youtube, kust saab vaadata väga erinevaid videosi, täna näiteks vaatasin "Vanishing Point"i meeskonna tehtud videoid 2005 ja 2006 aasta Muhu Väinast, kui nüüd järele mõelda on hea, et hooaeg pole kaugel, vastasel korral võivad need videod tekitada väikse masenduse. Tegu on minu meelest suurepäraste videotega, mis ajavad kohe kirjeldamatu purjetamise isu peale.
Veel on üheks võimalikuks meelelahutuseks mõne ümbermaailma regatti jälgimine, aga sellega ma see talv ei ole tegelenud. Ei ole minu meelt mööda regatti. See-eest järgmine aasta on Volvo Ocean Race ja selle suure fännina jälgin ma seda kindlasti. Veel leidub aadressil www.volvooceanrace.tv palju põnevaid videoid eelmistest Volvo OR-idest.
Varsti algab meil Mere ja vabaaja mess, kuhu ma kindlasti ka lähen ja soovitan soojalt kõigile merehuvilistele.
Lõpetuseks:
Hooaeg 2008 ei ole enam kaugel, niiet neil kellel jahid veel korda seadmata, soovitan sellega kohe peale hakata. Kuigi targem oleks kõik võimalik kohe sügisel ära teha.
Mina käin näiteks jõusaalis ja ujumas, et saada järgmiseks hooajaks end vormi. Purjetades ei ole jõud küll kõige tähtsam faktor, aga kasuks ta tuleb kindlasti.
Kui sind huvitab purjetamine või üldse väikelaevandus, soovitan külastada kipper.ee foorumit. Sellest paremat eesti väikelaevnikele suunatud saiti ja foorumit ei leidu. Kipper.ee foorum on suurepärane koht oma teoreetiliste teadmiste täiendamiseks ja teiste merehuviliste seikluste lugemiseks. Samuti on huvitav lugeda merendus ajakirju nagu Paat ja Navigaator. Välismaistest loen ma Yachting Worldi. Kui sellest väheks jääb, võib internetist leida igasuguseid huvitavaid reisikirju ja pildialbumeid. Ja loomulikult on olemas youtube, kust saab vaadata väga erinevaid videosi, täna näiteks vaatasin "Vanishing Point"i meeskonna tehtud videoid 2005 ja 2006 aasta Muhu Väinast, kui nüüd järele mõelda on hea, et hooaeg pole kaugel, vastasel korral võivad need videod tekitada väikse masenduse. Tegu on minu meelest suurepäraste videotega, mis ajavad kohe kirjeldamatu purjetamise isu peale.
Veel on üheks võimalikuks meelelahutuseks mõne ümbermaailma regatti jälgimine, aga sellega ma see talv ei ole tegelenud. Ei ole minu meelt mööda regatti. See-eest järgmine aasta on Volvo Ocean Race ja selle suure fännina jälgin ma seda kindlasti. Veel leidub aadressil www.volvooceanrace.tv palju põnevaid videoid eelmistest Volvo OR-idest.
Varsti algab meil Mere ja vabaaja mess, kuhu ma kindlasti ka lähen ja soovitan soojalt kõigile merehuvilistele.
Lõpetuseks:
Hooaeg 2008 ei ole enam kaugel, niiet neil kellel jahid veel korda seadmata, soovitan sellega kohe peale hakata. Kuigi targem oleks kõik võimalik kohe sügisel ära teha.
Kuidas me jahti veest välja tõstsime
Kuna sugulase jaht kaalub üle 3 tonni ei saa seda tõsta kohaliku Orissaare kraanaga vaid pidi kutsuma võimsama kraana. Kraanajuhiga aeg kokku lepitud, asusime sõbraga Orissaare poole teele.
Kohale jõudes, hakkasime tegema ettevalmistusi. Sõitsime jahiga suure kai äärde. Kraanat oodates sai küüritud puhtaks jahi poord, mis omanikul eelmine päev puhastamata jäi.
Kui kraana kohale jõudis, oli esimene asi mast maha võtta. Selleks kinnitasime masti kraana konksu külge. Kasutades köit, mille panime masti ümber ja kinnitasime kraana konksu küljes rippuvate kettide külge. Nüüd, kui kraana tõstma hakkas, jäi köis saalingute taha pidama. Enne masti täitsa maha tõstmist, tuli loomulikult vandid, parduunid ja staagid lahti võtta. See tehtud, tõstsime masti maha ja panime selle pikuti jahi peale. Kõik kolm korda üle kontrollitud, hakkasime ette valmistama jahi välja tõstmiseks. Selleks panime tugevad turvavöö materjalist rihmad jahi alt läbi. Üks kiilust vööri poole ja teine ahtri poole ning kinnitasime mõlemate rihmade otsad kraana konksu otsas rippuvate kettide külge. Edasi oligi jahi välja tõstmine. Tõstsime ta vastava käru peale, mille omanik oli teinud vist mingi kastiauto raamist. Nüüd ei olnud muud, kui traktor kärule ette panna ja sõidutada jaht omaniku hoovi. Hoovi sisse tagurdamine oli üsna vaeva nõudev töö. Arvestades, et jaht on peaaegu 10m pikk ja manööverdamisruumi seal eriti ei olnud. Aga traktorist sai selle tööga suurepäraselt hakkama.
Jäigi üle ainult jaht "sisse pakkida". Selleks olid tal sarikad, mille panime üle masti, mis oli jahi peal pikuti. Sarikate peale asetasime kahekordse kile, mille pingutamiseks sidusime äärtesse veega täidetud kanistrid. Kanistrite hea omadus on see, et nad püsivad talve läbi pingul. Kui kile nööridega kere alt kokku siduda, pidid nöörid ära venima.
Jaht sisse pakitud, istusime toidulauda, kus meenutasime möödunud hooaega.
Kohale jõudes, hakkasime tegema ettevalmistusi. Sõitsime jahiga suure kai äärde. Kraanat oodates sai küüritud puhtaks jahi poord, mis omanikul eelmine päev puhastamata jäi.
Kui kraana kohale jõudis, oli esimene asi mast maha võtta. Selleks kinnitasime masti kraana konksu külge. Kasutades köit, mille panime masti ümber ja kinnitasime kraana konksu küljes rippuvate kettide külge. Nüüd, kui kraana tõstma hakkas, jäi köis saalingute taha pidama. Enne masti täitsa maha tõstmist, tuli loomulikult vandid, parduunid ja staagid lahti võtta. See tehtud, tõstsime masti maha ja panime selle pikuti jahi peale. Kõik kolm korda üle kontrollitud, hakkasime ette valmistama jahi välja tõstmiseks. Selleks panime tugevad turvavöö materjalist rihmad jahi alt läbi. Üks kiilust vööri poole ja teine ahtri poole ning kinnitasime mõlemate rihmade otsad kraana konksu otsas rippuvate kettide külge. Edasi oligi jahi välja tõstmine. Tõstsime ta vastava käru peale, mille omanik oli teinud vist mingi kastiauto raamist. Nüüd ei olnud muud, kui traktor kärule ette panna ja sõidutada jaht omaniku hoovi. Hoovi sisse tagurdamine oli üsna vaeva nõudev töö. Arvestades, et jaht on peaaegu 10m pikk ja manööverdamisruumi seal eriti ei olnud. Aga traktorist sai selle tööga suurepäraselt hakkama.
Jäigi üle ainult jaht "sisse pakkida". Selleks olid tal sarikad, mille panime üle masti, mis oli jahi peal pikuti. Sarikate peale asetasime kahekordse kile, mille pingutamiseks sidusime äärtesse veega täidetud kanistrid. Kanistrite hea omadus on see, et nad püsivad talve läbi pingul. Kui kile nööridega kere alt kokku siduda, pidid nöörid ära venima.
Jaht sisse pakitud, istusime toidulauda, kus meenutasime möödunud hooaega.
pühapäev, 24. veebruar 2008
Meenutus: Hooaeg 2007 purjetamine 2,4Mr-iga
Kuna sugulasel on 2,4Mr (pildil) ja tervelt 2 tükki, sai koos sõbraga üks neist korda seatud. Jah kahjuks ainult üks, kuna teise jaoks ei olnud ballasti kusagilt võtta. Seadsime seda korda 2 päeva. Esimene päev läks juba suht hilja peale ja ei jõudnud valmis, aga see-eest järgmisel päeval saime üsna kohe ühelepoole. Jäi ainult veel vette tõsta. Õigemini lohistada. Füüsiliselt lihtne, aga nuppu oli vaja. Õnneks tuli sugulane hea ideega välja ja nii ta ka vette saime. Edasi oli vaja raskused sisse tõsta. Neid olid umbes 10 tükki ja umbes 15kg üks, võin muidugi eksida, sest sõber oli see, kes neid pilssi toppis, mina andsin aga kätte ja hoidsin jahti kinni. Hooaja lõpus olin mina see, kes need pilsist välja tõstis, aga ega ausalt arv meeles ei ole. Alguses sai sõidetud ainult groodiga. Esimene päev oli üsnagi vaikne tuul, kuid sõita sai isegi ühe purjega :D Esimene äpardus oli, kui pautimise ajal kadus hoog ära ja jaht jäi niiöelda vastutuule sektorisse triivima ja ära ka ei saanud keerata. Tuul hoidis jahti nagu tuulelippu vastutuule sektoris. Seda juhtus meil mõlemal sõbraga päris mitu korda. Lõpuks õppisin ma ka tüürilehega "sõudes" jahti vastutuule sektorist välja saama, enne tuli paadiga appi tulla. Kord juhtus sõbraga järjekordselt selline asi, õpetasin teda mingi 15 minutit, kuidas sealt välja saada. Jaht oli külgtuules, aga ikka pööras tagasi vastutuulde. Hiljem taipasime, et tegelikult oli jaht hoopis põhjas kinni. Põhi oli selline mudane, et sõbra väitel polnud midagi kuulda ka kui kinni jäi. Läksin paadi järele, et sõber välja tõmmata. Tõmbasin siis ta välja, niiet vesi mudane.
Vahepeal sai jällegi tugevamat tuult, nii et jaht oli ikka üsna külili. Kena mõnus tunne tekib suure kreeniga. Kahjuks ei ole seda võimalik sõnadesse panna, kes on kogenud, see teab. Siis ei olnud enam probleeme ka vastutuule sektorisse kinnijäämisega.
Lõpuks jälle vaiksema ilmaga sai peale pandud ka foka. Kiiruse kasv oli märgatav, kuigi ei olnud nii põnev kui tugeva tuule ja ainult groodiga.
Kokkuvõtteks: 2,4Mr on suurepärane 1 mehe võistluspurjekas. Kes arvab, et svertpaat ei ole tema jaoks, soovitan kindlasti proovida 2,4Mr-i. Noortele purjetajatele on täiesti sobiv alus, kus ta saab olla kapten omas laevas. Saab kogemuse, mida optimistiga ei saa. Kogemuse kiiljahiga. Tegu on üpris vana tüüpi mudeliga, nii et laias laastus on ta üsna aeglane, aga oma klassis võistelda on kindlasti huvitav. Kui järgmiseks hooajaks saaks ka teisele raskuse, saaks järgi proovida ka võistlemise.
kolmapäev, 20. veebruar 2008
Meenutusi eelmistest hooaegadest
Purjetamisega alustasin ma 13 aastaselt. Sai mindud sugulasega purjetama, mida ma olin kaua oodanud.
2007 sügisel kui ma 15 sain, tegin omale väikelaeva juhiloa. Niiet järgmine hooaeg, kui vähegi võimalik üritan ka iseseisvalt purjetamas käia. Eks näis mis välja tuleb. Plaanis on ka oma jaht soetada ja sellega võistlemas käima hakata. Seda muidugi siis, kui piisavalt raha on mõne soodsa aga normaalse jahi jaoks. Parim varjant minu meelest oleks Polaris tüüpi jaht.
2007 sügisel kui ma 15 sain, tegin omale väikelaeva juhiloa. Niiet järgmine hooaeg, kui vähegi võimalik üritan ka iseseisvalt purjetamas käia. Eks näis mis välja tuleb. Plaanis on ka oma jaht soetada ja sellega võistlemas käima hakata. Seda muidugi siis, kui piisavalt raha on mõne soodsa aga normaalse jahi jaoks. Parim varjant minu meelest oleks Polaris tüüpi jaht.
Tellimine:
Postitused (Atom)